Kaugtöö - helesinine unistus või regionaalarengu võti?
Katrin Lumberg, Bioneeri vabatahtlik / kaugtöötaja
02.september 10, neljapäev
Keset
sooja suve kogunesid Eesti kaugtöökeskuste eestvedajad ja teised kaugtöö
huvilised kaheks päikeseliseks ja äikeseliseks päevaks Võrumaale Sänna
Kultuurimõisa kaugtöö suvepäevadele, kus lahati kaugtöö ja
kaugtöökeskustega seotud küsimusi, tutvuti mõisa tegevustega ning
veedeti muidu mõnusalt aega.
Suvepäevade
tutvumisringis selgus, et osavõtjaid on Eesti erinevatest paikadest ja
erinevatelt elualadelt töötust mõisahärrani. Rõõmuga tõdeti, et
maainimesi oli ringis linlastest rohkem ning linnainimesedki määratlesid
oma kodukohana pigem väiksemaid kogukondi nagu nt Kalamaja, mitte
Tallinn tervikuna. Samuti tõdeti, et teinekord vääriks eraldi
äramärkimist, kui paljud „maakatest“ on maale ära läinud endised
linlased.
Lisaks
põhjalikule ja loomingulisele tutvumisringile toimus konverentsi mõõtu
suvepäevadel viis sisukat ettekannet, mille kokkuvõte ja materjalid on
kättesaadavad Eesti Kaugtöö Ühingu kodulehel www.telework.ee .
2007.
aastal asutatud Eesti Kaugtöö Ühing on Eesti kaugtöö oskusteavet
koondav organisatsioon, mis pakub mitmeid kaugtöö rakendamisega seotud
toetavaid teenuseid. Ühingu missiooniks on edendada kaugtöötamist
Eestis, võimaldamaks inimestel töötada neile sobivas vormis ja kohas,
suurendades ettevõtete efektiivsust läbi paindliku töökorralduse ning
aidates kaasa kohaliku elu aktiviseerumisele maapiirkondades.
Ühingu
kodulehel on kaugtöö plussidena välja toodud regionaalareng, tööhõive
kasv ja sotsiaalne kaasatus, aja kokkuhoid, loodushoid ning ressursside
otstarbekam kasutamine. Aastatel 2009-2011 läbi viidava projekti raames
plaanitakse käivitada Eestis viis piloot-kaugtöökeskust ning luua
eeldused kümne kaugtöökeskuse tekkeks.
Ühingu
kodulehe andmetel on tänaseks käivitatud telefonimüügiga tegelev Paide
Kaugtöökeskus ning Harjumaal Laulasmaa ja Kõnnu kaugtöökeskused, kus
kaugtöötajad saavad kasutada arvutitöökohta, internetiühendust jm
kaugtööks vajalikke teenuseid. Mõtted liiguvad kaugtöökeskuse suunas ka
Viljandimaal Abja vallas ning Põlvamaal Kanepi vallas.
Kaugtöö
suvepäevadel tekkinud elavates aruteludes leiti kaugtöö seoseid peaaegu
iga eluvaldkonnaga - regionaalarengust haridus- ja perepoliitikani.
Lisaks maale ‘tagasi’ tulijatele leidub üha rohkem ka mitmenda põlve
linnainimesi, kes heameelega elaksid ise ja kasvataksid oma lapsi
suurlinnakeskkonnast kaugemal. Kuna aga töö on linnas, siis sõidetakse
igapäevaselt kümneid kilomeetreid töö ja kodu vahet või jagatakse end
linna- ja suvekodu vahel.
Ühe
tulevikuvisioonina võiks maapiirkonnad olla kaetud kaugtöökeskuste
võrgustikuga, kus näiteks suvekodu-lähedase kaugtöökeskuse klient saaks
vajadusel suvisel ringreisil kasutada ka teiste võrgustikku kuuluvate
kaugtöökeskuste teenuseid.
Teise
tulevikuvisioonina võiksid kaugtöökeskused toimida ühtlasi kohalike
tööbüroodena, mis omavad ülevaadet kohapeal saada olevatest
kaugtöötajatest ja nende oskustest. Võrgustikuna saavad keskused täita
kasvõi tellimusi stiilis „kakssada inglise keelt oskavat
internetiühendusega kaugtöötajat, kaheks kuuks, alates homsest“.
Ideena
käis läbi ka ettepanek lisada töövahendusportaalidesse
standardmõistetena tööotsijatele „võin teha kaugtööd“ ning
tööpakkumistele „saab teha (osaliselt või täielikult) kaugtööna“.
Kaugtöökeskus
võiks lisaks töölauale ja internetiühendusele pakkuda nii oma
klientidele kui ka kogu kohalikule kogukonnale ka oskusteavet ja
koolitusi nii kaugtöö teemadel kui ka laiemalt. Mõnel kaugtöötajal võib
ju olla teistegagi midagi huvitavat ja kasulikku jagada. Või kaugtöötaja
tööandjal. Või teisel võrgustikku kuuluval kaugtöökeskusel. Või mõne
teise keskuse klientidel või nende tööandjatel. Ja kui kaugtöötaja saab
vajadusel „juhet pidi“ osaleda kauge tööandja juures koosolekul, siis
samamoodi võib mõni seminaril esineja istuda hoopis teises
kaugtöökeskuses kaamera ees.
Sõltumata
võrgustiku-unistuste realiseerumisest võib iga üksik kaugtöötaja ja
kaugtööd võimaldav tööandja aidata regionaalarengule kaasa lihtsalt
sellega, et suure tööpuudusega maapiirkonnas elab mõni töötav inimene
rohkem. Siin mõtlen sellist inimest, kes saab iseendaga hakkama ja kelle
tulumaksust laekub jupike ka kohalikku eelarvesse. Kes ei võta ühegi
„kohaliku“ tööd ära. Kes viib osa oma kaugtööga teenitud raha kohalikku
poodi ja tarbib kohalikke teenuseid. Kes tihti on keskkonnateadlik ja
-hoidlik, eelistades kaugtööd maa-linna vahet kihutamisele. Kes tihti on
nii hea spetsialist, et tööandjal lihtsalt ei jää muud üle, kui talle
soovi korral kaugtööd võimaldada. Kes tihti lisaks palgatööle on
aktiivne kodanik, veab mõnd mittetulundusühingut, satub aja jooksul
korteriühistu juhatajaks või külavanemaks või hoolekogujaks või edendab
muidu kohalikku elu. Kellel tihti on või tulevad lapsed, kes lähevad
kohalikku lasteaeda ja kooli.
Kui
neid kaugtöötajaid ja nende lapsi piirkonda palju tuleb, siis võib-olla
ei peagi kohalikku kooli kinni panema. Või poodi. Või postkontorit. Ja
kahekümne aasta pärast on üles kasvanud kaugtöötajate laste põlvkond,
kes käivad võib-olla vahepeal suures linnas ülikoolis ja tööl. Ja
võib-olla leiavad kunagi taas, et maal on parem kui linnas. Ja teavad,
et kaugtöö on reaalne võimalus. Isegi, kui tööandja peab seda
helesiniseks unistuseks.
__________________________
Artiklis on osaliselt kasutatud Eesti Kaugtöö Ühingu kodulehel avaldatud materjale.
